Esimese poolaja alguses hoidis palli aktiivsemalt Poola naiskond ning Eesti üritas kaitses kannatlikult seista, kuid avavärav sündis juba üheksandal minutil. Esmase löögi väravale suutis Getter Laar tõrjuda, kuid tagasipõrkunud pallil oli esimesena jaol Roksana Ratajczyk, kes selle ka sisse põrutas.

Värava järel elavnesid ka eestlannad. Esimene võimalus skoori avamiseks tekkis 14. minutil, kui Ulrika Tülp murdis ennast vastaste kasti ja sai ka löögile, kuid kaitsjad suutsid Pärnu ründajat piisavalt segada, et löök sajaprotsendiliselt ei õnnestunud. Paar minutit hiljem oli supervõimalus Lisette Tammikul, kes pääses samuti vastaste karistusalas löögile, kuid ei suutnud väravavahti üle mängida.

Poola kerge, kuid stabiilne surve Eesti väravale jätkus esimese poolaja vältel ja oma teise väravani jõudsid vastased 28. minutil – esmalt raksatas Julia Matuschewski löök posti, eestlannadel ei õnnestunud olukorda klaarida ning Klaudia Lefeld saatis kauglöögi Getter Laari selja taha.

Esimese kolmveerandtunni viimasel minutil teenis Poola penalti, kui kohtunik fikseeris kastis käega mängu Pille Raadikul. 11 meetri karistuslööki asus lööma Matuschewski, kes selle küllaltki kindlalt realiseeris ning viis kodunaiskonna vaheajapausile 3:0 eduseisus.

Teisel poolajal suutis Poola lisada veel kolm väravat. Kohtumise 50. minutil teenis Poola ohtlikust kohast karistuslöögi ning seda lööma asunud Patrycja Balcerzak keerutas palli üle müüri ja võrku – seisuks 4:0. 78. minutil saatis Balcerzak paremalt äärelt teele kõrge palli Eesti värava suunas, mida Laaril kahjuks püüda ei õnnestunud. Kohtumise lõppseis vormistati mängu 85. minutil, kui karistuslöögi realiseeris Ewelina Kamczyk.

Peatreener Indrek Zelinski sõnas pärast kohtumist, et kuigi vahe naiskondade mängus oli suur, ei väärinud Eesti koondis nii suurt kaotust.

„Eks me tegelikult kaitses seisime korralikult ja organiseeritult, aga sellised suuremad väravavõimalused tekkisid poolakatel pigem meie individuaalsetest eksimustest. Kas me nüüd päris 0:6 kaotust väärisime, aga selge on see, et parem naiskond võitis. Meie kahjuks tasemevahe oli hetkel selline,” võttis Zelinski lühidalt mängu olemuse kokku. „Meie mängijad, kes väljakul käisid, tegid kõik endast oleneva, et vastastele võimalikult vähe ruumi anda, mis oligi meie mänguplaan. Kindlasti on palju asju, mida on vaja parandada mängijatel ja, mida on vaja parandada võistkondlikult, eriti tegutsemine siis, kui me palli võidame.”

Esimesel poolajal oli ka Eestil paar head võimalust skoori tegemiseks, kui headesse olukordadesse mängisid ennast nii Ulrika Tülp kui Lisette Tammik. Paraku jäi mõlemal ründajal värava löömisest veidi puudu.

„Kindlasti ma usun, et need olukorrad jäävad kripeldama. See on juba vana tont, mis meid vaevab – olenemata vastasest, suudame väravavõimalusi luua, aga me ei suuda neid võimalusi ära kasutada. Kindlasti on realiseerimine asi, mida mängijad saavad ise parandada. Kes teab, et kui mõne nendest momentidest oleks ära löönud, kas see võitja suhtes oleks midagi muutnud, aga kindlasti oleks see mängijatele positiivseid emotsioone andnud,” nentis Zelinski, et realiseerimisega on koondis hädas olnud.

Teisel poolajal jätkas Poola naiskond oma survet ja lõi omalt poolt veel kolm väravat „Kui võtta lahti need momendid, kuidas meile need väravad löödi – kaks tükki karistuslöögist, üks üle müüri, teine müüri kõrvalt ja kolmas kaarpall taha võrku, siis need ei ole sellised väravad, mida ei saa ära hoida. Jällegi mängus jõudsime neid nii palju segada või õigel ajal õiges kohas olla. Me saime nendega hakkama, aga siis tulevad mõned prohmakad sisse. Poola oli parem naiskond, aga me ei väärinud nii suurt kaotust. Tasemevahe oli selge, aga osad väravad, mis meile löödi, olid välditavad,” tõdes peatreener.