Lgp. Daamid ja Härrad, klubi liikmed, toetajad, külalised ….

Täna, 10 aastat tagasi, 27.oktoobril asutas väike grupp jalgpallihuvilisi noori mehi klubi, mille nimeks valiti LOOTOS.

Lootos nagu lill India otsatutelt ja viljakatelt veteväljadelt, mis pidi jalgpalliseemet hakkama külvama ka Põlvamaale.

Nagu tõenäoliselt paljudele klubidele iseloomulik, nii on ka Lootos elanud üle paremaid ja vähem paremaid aegasid. On olnud tõuse mõõnasid, õnnestumisi ja tagasilööke . . . Seda viimast, õnneks, mitte eriti ohtralt.

Kui muistsed eestlased end sõjaretkele asutasid, unustati omavahelised lahkhelid ja koonduti kui üks mees, ühise mütsi alla, võitlemaks ühise eesmärgi nimel. Niisamuti on Lootose eesmärk olnud algusest peale selgelt üks – koondada klubi värvide alla   kõik põlvamaa pojad ja tütred, kelle ühiseks huviks ja kireks on jalgpall.

Algus ei olnud kerge. Nõukogude aegne spordipoliitika oli väga selgelt ära otsustanud kes, kus ja millise spordialaga tohib tegeleda. Tellimus sportlikele tulemustele oli sama rutiinne kui tellimus mistahes tehase või vabriku masstoodangule. Iga mätta otsas istus omaette kuningas ja kilkas kui uhke, kõrge  ning tähtis on just tema mätas. Mätaste vahel aga laiutas konnatiik, millest aegajalt mõni arglik konnake üritas pead välja pista kuid mätaste otsas istuvad kuningad ei olnud vaimustuses uute mätaste tekkimisest, veel vähem oma koha või positsiooni loovutamisest

Noored, rohelised ja rikkumata Lootose jüngrid ei teadnud midagi poliitikast, kokkulepetest, tellimustest ega tootmisest… Neile lihtsalt meeldis jalgpall. Mäng mis oma olemuselt on lihtne, samas kuninglik.

Mõtteviis ja ideed, mida klubi liikmed endas kandsid tundusid paljudele sümpaatsetena ja leidsid hulgaliselt toetajaid. Ühest tavalisest ja lihtsast jalgpallivõistkonnast hakkas tekkima klubi. Klubi suure algustähega. Kui palju on olnud võistkondi enne ja pärast Lootost, kes seda teab? Olla klubi, tähendab võtta vastutus. Vastutus noorte ja vanade, rikaste ja vaeste, I ja II ees. Lootoses ei ole esimest ega teist. Lootos on ruumiks inimestele, kes tunnevad rõõmu isetegemisest, olemisest, mõtlemisest, katsetamisest – rõõmu mängust enesest.

Klubi sportlikud tulemused, mis klassikalises mõttes ei kannatanud mingisugustki kriitikat, tekitasid alati rõõmsat elevust ja uhkust tegijais endis mis siis et mõnigi vanem tegija nende peale üleolevalt vaatas või halvustavalt muigas. Lootose jaoks on ka kuues ja kümnes koht olulised kordaminekud. Ka nende numbrite taga on alati keegi. Lootoses teatakse täpselt mis asi on isetegemise rõõm.

Esimesed enda korraldatud turniirid, kohtumised välismaalastega, välisreisid, perepäevad, kultuurivahetusprojekt inglastega, staadioni rajamine … Uskuge mind, seda kõike polegi nii vähe. Õnneks hakkas ajapikku klubi ümber kogunema ka inimesi kes rahaliselt, aga mis veelgi tähtsam – moraalselt olid klubi ettevõtmistele ja tegemistele toeks. Mõni tuli ka protestiks ebaõigluse vastu, millega uustulnukat spordimaastikul kostitati. Lootos ei virisenud. Siiski, klubi elu hakkas aegamööda kihama nagu sipelgapesa kus nii noored kui vanad usinasti vundamenti ehitades kive müüri ladusid. Juba kerkivad esimesed müüridki – oma kasvandike näol, kes üksteise järel täiskasvanute klassi või teistesse klubidesse jõuavad.  Esimesed viis aastat me otsisime, teised viis aastat me tõestasime… Loodetavasti on nüüdseks õpipoisi aeg möödas ja me ei pea kellelegi enam midagi tõestama . Meie teod räägivad enda eest ise !

On väga soe tunne kui näed 6-7 aastast poisipõnni õhinal emale seletamas kui olulise söödu ta meeskonnakaaslasele andis või kui hästi treeneri õpetussõnu järgis. Treenerid , jällegi suure algustähega, on klubi üks suurim kapital. Mehed ja naised, poisid ja tüdrukud, kes oma õpilastele rahulikult ja alati heatahtlikult õpetussõnu jagavad. Kelle juurde saab alati tulla kui koolis on kehvasti, pruut on maha jätnud või kodus hamstril kõht kinni … Treener on nagu vanem sõber, kellega saab alati kõike arutada ja kes kunagi ei jäta sind ära kuulamata , kes kunagi ei nääguta ega parasta … Lootosel on head treenerid. Nad oskavad kuulata, motiveerida, julgustada. Tänu neile on Põlva teinekord sama suur kui Newcastle, Helsingi või Tallinn.

Lapsed kasvavad, ühes nendega ka klubi, mida üheskoos ehitatakse. Milles õpitud ja omandatud oskused ka väärtushinnangud elule endaga lahkudes kaasa võetakse. Just terve ilmakodanik, nii füüsiselt kui vaimult, on olnud alati Lootose sooviks. Meie ümber on igapäevaselt niigi palju  vägivalda, ebaõiglust, valet … Loosung “Eluterve lapsepõlve nimel” kuulub Lootosele ja sobib hästi klubi sloganiks, sest mille muu poole ikka püüelda kui oma lastele parema ja elutervema tuleviku poole.

Täna, siin saalis, näen ma palju inimesi kes on Lootose jaoks väga tähtsad. Nad kõik on andnud oma panuse klubi arengusse, ilma nendeta ei oleks Lootos selline nagu ta praegu on. Pole mõtet hakata üles lugema üksikuid nimesid. Selleks kuluks tohutu aeg ja niikuinii peaksin ma ette lugema kõik siin saalis istuvad inimesed, lisaks neile ka veel palju neid kes siin täna ei ole.

Ma tahan teid kõiki lihtsalt tänada. Tänada klubi juhtkonna ja liikmete nimel selle usalduse eest, mille te meile olete loovutanud, mida me oleme proovinud vormida üheks lihtsaks asjaks. Üheks vormilt väikeseks ja samas suureks – jalgpalliklubiks Lootos.

Tänaseks on Lootos tõusnud kindlalt jalgadele. Et kindlalt jalgadel püsida, peavad jalad olema tugevad. Mängige jalgpalli – jalgpall teeb jalad tugevaks.

Tänan teid veelkord ja soovin kõigile mõnusat õhtut ja ajaviidet klubi juubeli üritustel!

Põlva, 27.oktoober 2004