Sarnaselt meestele on ka meie paremad naised hakanud minema välismaale mängima. Eesti Jalgpalli Liidu naistejalgpalli koordinaator ja koondise peatreener inglane Keith Boanas peab Soomet ideaalseks valikuks. Intervjuus jalgpall.ee portaalile räägib Boanas nii koondisest kui ka kohalikust liigast. Inglase jutust kumab läbi soov teha tööd mitmel rindel.

Ründaja Katrin Loo siirdus hiljuti FC Florast Soome naiste kõrgliigas mängivasse Pori Nice Futisesse. Põhjanaabrite juures mängib ka kaitsja Pille Raadik, kelle koduklubiks on liidrikohta hoidev Aland United. Kas Soome on meie naiste arenguks sobiv ja järgmine aste karjääris?

Ma tegin mängijatele hiljuti avalduse, kus ütlesin, et mul on väga keeruline anda neile nõu. Mul on kaks ülesannet – tõsta Eesti rahvuskoondise ja naistejalgpalli mängutaset. Nii peavad mängijad tegema ise valiku. Kui me kaotame kõik oma tugevamad mängijad, siis ei saa liiga tugevamaks. See on fakt. Pärnu JK mängijatel on praegu ambitsioonid Euroopas ja nad on saanud tugevamaks, aga teised jäävad nõrgemaks. Varasemalt on FC Flora kaotanud Pille Raadiku, Katrin Loo ja Liis Emajõe, Geit Prants on seotud tööga Saksamaal ja tema koondises kaasategemine on keeruline.

Kuid kui ma saaksin valida meie mängijatele soodsamat ja kõrgematasemelist kohta, siis Soome on selleks ideaalne. See on lähedal ja mängijaid on lihtne koondisesse kutsuda. Põhjanaabrite standardid on kõrged, need annavad meie mängijatele võimaluse end tõestada ja on eeskujuks teistele samale tasemele jõudmiseks.

Kas see on meie koondise võimalus jõuda rahvusvahelisele tasemele ehk korrata meeste teed, kus kõik koondislased mängivad välismaa klubides?

Kindlasti ei ole see võimatu. Aga praeguses arenguetapis võtab see aega ja loodetavasti tulevikus vajadus selleks kaob, kuna mängutase muutub siin tugevamaks.

Kas sul peatreenerina on eelistusi, kuhu naised võiks mängima minna?

Minu eelistuseks on, et meie liiga ja struktuur on tasemel, mis toetab meie kõiki paremaid mängijaid. Kui mängijatel on võimalus lahkuda ning saada treenimise ja mängimise eest mingit palka, siis eelistan Euroopa riike, kus saan neil silma peal hoida. Kuid ma ei ole ka kuri, kui nende valik on USA, sest naiste jalgpall on seal au sees ja seotud hea haridusega.

Kas sul on sidemeid, et mängijad välismaale aidata?

Jah, mul on kontaktid nii USA-s kui kodumaal, lisaks sidemed Soomes, Poolas ja mõnes teises Euroopa riigis.

Rõhutasid koduliiga tugevuse olulisust. Nagu eelmiselgi aastal on tänavu Meistriliigas seitse naiskonda. Kas see on hetkel optimaalne või näed mingil ajal vajadust ja võimalust laienemiseks?

Ma tahaks järgmisel aastal näha Meistriliigas juba kaheksat naiskonda. Maksimaalselt võiks liigas korraliku tasemega olla kümme naiskonda ja seda viie aasta pärast.

Suurlinnades asi toimib, aga kus näed perspektiivi veelgi arenemiseks?

Kindlasti lõunasse ja kõikidesse piirkondadesse, mis jäävad väljapoole peamisi linnu, kuhu enamus naisi läheb kooli või tööle. Ja muidugi saared.

Millises piirkonnas valitseva olukorraga pole jalgpalliliit üldse rahul?

Raskused on ida osaga ja Narvas, kus mängijad pole võtnud asju päris tõsiselt. Kuna parematel pole kodakondsust, siis ei ole ma saanud neid ka edaspidist arengut silmas pidades kutsuda koondise treeningutele.

Eelnevat arvestades on arenguruumi küllaga. Kuidas asja paremaks muuta?

Nagu kõiges muuski on tähtis koostöö, klubide parem tegevus tüdrukute- ja naistejalgpalli arendamisel, kohtunike taseme parandamine ja klubide aitamine nende plaanide elluviimisel.

Tänavu on medalipretendendid jälle Pärnu JK, Tallinna Levadia ja FC Flora. Põlva Lootos on seal vahepeal ning omaette grupi moodustavad Tartu Tammeka, Tartu SK 10 Premium ja Tallinna Kalev. Miks need kolm esimest naiskonda jätkuvalt domineerivad?

Pärnu osas on lihtne vastata, sest neil on parim ja kõige suuremate kogemustega Nastja Morkovkina. Koos sama kogenud naiskonnakaaslastega on Pärnu saanud tugevamaks, kuid samal ajal oma vastaseid nõrgemaks tehes. Samas tahavad need mängijad mängida edukas võistkonnas ja UEFA naiste Meistrite Liigas ning neid ei saa selle eest süüdistada. Kuid selline areng on kurb teiste klubide suhtes, kes kaotavad oma parimad mängijad ja teeb Pärnule konkurentsi pakkumise raskeks. Ma tunnen siiski, et Floral, Levadial ja ka Tammekal on potentsiaali. Neil kõigil on head treenerid, kes töötavad innukalt naiskonna ülesehitamisel, et tulevikus reaalselt võidelda trofeede eest. Põlval on ka noor võistkond, mis saab oma tegemistes klubilt suurt toetust. Kalev on vastamisi erinevate raskustega, sest mitmed nende mängijad eelistasid mängida madalamal tasemel. Seepärast vajavad nemad suuremat stabiilsust ja toetust. Seal on häid inimesi, kes väärivad enamat. Tartu SK 10 Premium on sellisel tasemel uus, võistkonnas on väga noored mängijad ja kindlasti on neil sellest hooajast palju õppida.

Kas on üldse võimalik, et liiga muutub kunagi ühtlasemaks?

See on võimalik, kuid selleks peavad klubid saama palju tugevamaks ja stabiilsemaks ning mängijate arv peab suurenema. Tugevad klubid ja tasemel mängijad peavad ühiselt arenema.

Samm edasi oleks kindlasti poolprofessionaalne naiste Meistriliiga. Kas näed selleks võimalust?

Ma arvan, et kümne aasta jooksul on võimalik minna üle poolprofessionalismile, kuid täisprofessionalismi on raske ennustada. See sõltub sellest, kui suur on huvi mängu vastu näiteks televisioonis. Oleme ausad, isegi meestel on veel väga palju tõestada. Klubidel endal või sponsoril on siin suur osa, et vähemalt mingid summad saaks anda rahvuskoondise mängijatele.

Räägime projektist noortekoondis Meistriliigas. Sinul olid selles osas suured ootused ja lootused, kuid paraku tänavu see võistkond liigas enam ei mängi. Miks?

See oli minu otsus, mis tugines kahele faktorile. Parimad noored mängivad nüüd Meistri- või Esiliigas oma klubi esindusnaiskondades ja otsest vajadust sellise võistkonna järele enam ei ole. See näitab, et meie käik oli edukas. Lisaks on UEFA noorteturniirid pakkunud kõrget mängutaset ja mängijatel on olnud võimalus saada piisavalt konkurentsivõimelisi võistlusi.

Kui palju mõjutas noortekoondise osalemisest loobumist mõnede treenerite vastuseis?

Ma ei tundnud absoluutselt mingit vastuseisu. Kui ma oleks näinud noortekoondise jätkamises vajadust, siis see oleks juhtunud ja treenerid oleksid mind selles aidanud. Olen selles kindel.

Noortekoondis sai 12 mängus 1 viigi ja väravate vahe 4:70 räägib sellest, et konkurentsi ikkagi ei pakutud?

Võistkonna koosseis muutus pea igal nädalal. Tahtsime saada võimalikult tugevaid mänge, õppida positiivset ja saadud kogemuste põhjal kasvatada iseloomu. Resultaat ei olnud kunagi eesmärgiks.

Kindlasti oli selles projektis veel midagi positiivset?

Kõik mängijad, kes selles võistkonnas kaasa tegid, on praegu tugevamad ja paremal positsioonil. Nad on silmnähtavalt parandanud oma füüsist ja mängust arusaamist. 1996. aastal sündinud Anett Vilipuu tegi debüüdi Eesti naistekoondises ning Ketlin Saar, Jessica Uleksin ja Kristel Zimmer on kindlustanud enda koha Meistriliiga mängijatena. Seega, see oli mõeldud arenguks, mitte trofeede võitmiseks.

Noortekoondis Meistriliigas on tulevikus võimalik?

Kui mäng areneb nii nagu me soovime, siis ei ole see aktuaalne. Lisaks on UEFA korraldatavad turniirid, nii et lähitulevikus mitte.

Kuidas oled naistejalgpalli juhina rahul meie klubides toimuva treeningprotsessiga?

Ma usun treeneritesse, kes on suutelised juhendama meile vajalike standardite järgi, et konkureerida tugevate maade koondistega ja klubidega Meistrite Liigas. Mängijad peavad pühenduma treeningutele ja nõudma treenerilt head treeningut, mis peaks andma treenerile motivatsiooni, sest nad näevad, et mängijad tahavad õppida. Meil on koos Katrin Kaarnaga tõsine kavatsus korraldada sel suvel eriti just noortevõistkondade treeneritele seminare ja jagada neile treeningute läbiviimiseks informatsiooni.

Eestis on naistel kolm toimivat liigat. Sellega oled rahul või peaks mingis suunas veel arenema?

Ma arvan, et hea oleks kaks kohalikku piirkonda põhjas ja lõunas kaheksa või kümne naiskonnaga kummaski ja võrdne tase. Lisaks toimiv püramiid, mis algab noorteliigadest.

Rahvaliigas on sel aastal võistkondade arv tõusnud, ühest küljest on see positiivne, sest näitab populaarsuse kasvu. Samas paljud sealsed mängijad liigajalgpallis ei osale. Milline hinnang on sellisele arengule?

Siin on kaks vaatenurka. See on võimalus kaasata mängima vanemaid mängijaid oma lõbuks ja vähemandekaid noori vabas õhkkonnas. Kuid see on võimalus ka neile, kes teavad, et kui nende oskused ja enesekindlus kasvab, siis saavad nad liikuda liigades mängivatesse klubidesse. Jalgpalliliidus oleme kogu aeg toetanud klubisid endale Rahvaliiga võistkonna tegemisel.

Parima ülevaate meie naistejalgpalli tasemest annavad ikkagi koondise mängud. Eesti loositi maailmameistrivõistluste valikmängudeks samasse alagruppi Itaalia, Hispaania, Tšehhi, Rumeenia ja Makedooniaga. Vastaseks on väga nimekad jalgpallimaad. FIFA naiste edetabelis on Itaalia 12. ja Hispaania 18. kohal.

Minu hinnangul on see üldse raskeim grupp kvalifikatsioonis. Samas on meie mängijatele ääretult põnev mängida selliste suurte jalgpallimaade naiskondade vastu. Meile on see hea võimalus saavutada oluline kogemus ja õppida, kuidas meie mängijad peavad arenema. Me peame uskuma lõpuks ka mõnda heasse tulemusse.

Pessimistid näevad kindlasti suureskoorilisi kaotusi?

Muidugi ja sellepärast neid hüütaksegi pessimistideks, see on nende loomuses. Ainus, mis ma saan öelda, on see, et me kõik anname endast parima tõestamaks, et nad on valel arusaamisel ja nad eksisid. See on kõik, mis me saame teha. Igatahes teeme me treeningutel ja end mängudeks ette valmistades tugevat tööd.

Valiksari algab Eesti jaoks 20. septembril koduväljakul, kui võõrustatakse Itaaliat. Millise plaaniga läheb naiskond mängima?

Usun, et mängime A. Le Coq Arenal. Kindlasti ei ole meil plaani kaotada, meil on väljakujunenud oma mängusüsteem ja mängijad mõistavad, kuidas selliste kõrge tasemega oponentide vastu mängida. Me ei lähe ainult kaitsesse istuma, tahame ise skoori teha ja pakkuda meie vähestele toetajatele rõõmu. Aga kas ma oleksin õnnelik 0:0 viigi üle? Loomulikult.

Kui tihe on naiste hulgas konkurents koondise kohale ja kas see võiks olla tihedam?

Ma tunnen, et me hakkame saama üle mitmete seniste koondislaste lahkumisest, kes hoolimata minu arvamusest otsustasid enneaegselt rahvustiimi esindamisest isiklikel põhjustel loobuda. Aga me peame edasi liikuma. Nii et vastus on jah, eriti just noorte mängijate hulgas, kes praegu koondise uksele koputavad. Muidugi mida rohkem mängijaid, seda parem.

Lahingusse lähete vana kaardiväega või kaasate koondisesse ka uusi mängijaid?

Viimaste kuude debütandid on Miina Kallas, Tiina Trutsi, Merily Toom, Saron Läänmäe ja Annika Pajupuu FC Florast, Anete Vilipuu Levadiast, Grete-Lilijane Küppas Tammekast, Liivi Sõrmus, Saskia Sonnberg ja Kristina Bannikova Pärnu JK-st. Treeningprotsessi on kaasatud Vlada Kubassova Levadiast ja Silja Goroško Tammekast. Mõned neist on vanemad, kuid ka väga noored ja andekad mängijad. On ka kandidaadid, keda ma ei nimetanud, kes on olnud koondises varem, kuid ka neil on oma võimalused rivistusse saada.

Kuidas naiskond valikmängudeks valmistub?

Me tahame teha treeningu nädalas, kui personalil ja mängijatel ei ole teisi kohustusi. Püüame hoida naiskonda võimalikult palju koos. Meil on olnud juba kaks sõpruskohtumist ja me oleme väga õnnelikud selle üle, et peaaegu terve naiskond saab osaleda juulis Eesti koondisega universiaadil. Seal me mängime minimaalselt kuus mängu väga tugevate vastastega, lisaks on augustis veel Balti turniir. Nii, et meil on piisavalt võimalusi mängida ja valmistuda nii hästi, kui oskame. Samuti on meie liiga tugevnenud ning mängijatel tuleb edu nimel ka oma klubides maksimaalselt pingutada, et mulle muljet avaldada ja osutuda väljavalituks.

Millisel positsioonil on meie noorte ehk neidude jalgpall?

Tõsise töö ja tahtmisega oleme tasapisi taset tõstnud, kuid jätkuvalt on meie suuremad probleemid seotud väravavahtidega. Noorte hulgas ei suuda me avastada piisavalt talente, kellel on kirge ja pühendumus saada tippväravavahiks. Me vajame kindlasti rohkem kandidaate.

Kui iseloomustada Eesti naisjalgpallureid, siis milliste sõnadega?

Selged vastused on, et kultuuriliselt ei ole jalgpall kui naiste mäng Eestis aktsepteeritud. Ma soovin rõhutada, et suur osa igas vanuses rahvusnaiskonna mängijatest töötab palju ja neil on hea suhtumine. Enamikul on tahtejõudu, valmisolek raskeks tööks, lugupidamist koos unistuste ja ambitsioonidega. Seega ajad muutuvad.

Miks teised on meist paremad. Soomlased näiteks, samuti põhjamaalased?

Lihtne vastus – tugevamad klubid, kõrgema kvalifikatsiooniga treenerid, pikem ajalugu, poolprofessionaalsed liigad paljude mängijatega ja suurem rahvaarv, kelle hulgast valida. Usk, et naiste mäng on respekteeritud.

Kas meie naised on äkki liiga häbelikud ja tagasihoidlikud?

Küsimus ei ole häbelikkuses või tagasihoidlikkuses vaid usalduse puuduses ja eneseusus. See juhtub, kui inimestelt, kes neisse ei usu, tuleb niipalju negativismi. Nad võiks vähemalt püüda naisi mõista ja väärtustada neid jalgpalluritena.

Jalgpalliliit on teinud ala arendamisel palju tööd koolitades naiskohtunikke ja –treenereid. Kui tähtis on see mängijatele, et mänge vilistavad ja treeneripingil istuvad nende sookaaslased?

Nii naiskohtunike kui -treenerite kaasamine on mängu arengu tingimus ja need peavad jooksma tandemina. Paljudes maades näeme, et kõik mänguga seotud ametnikud on naised ja mitte ainult karjäärivõimaluste pärast. See on ka võimalus jääda mängijatele mängu juurde kui nad on lõpetanud, võimalus anda midagi tagasi.

Kas naiste jalgpall on Eestis oma koha leidnud?

On leidnud mingi pinnase, kuid see pole veel tsementeeritud. Otsekoheselt öeldes me kindlasti arenema vaikselt, nagu ongi loota. Me peame arenema ühiselt.